Vaatan, et mulle need kolm punkti kogu aeg meeldivad. Igale poole suskan neid vahele, et jääks mulje, et oli mingi tähtis lause, kuhu võib igaüks mingi lõpu ise välja mõelda.

Lugu on pikk, aga tahtsin selle veidra seikluse ka kirja panna, et hiljem hea meelde tuletada oleks. Eks ikka selleks, et kui hakkab uuesti käest minema, siis on juba kirja pandud ja nii lihtne internetiavarustest neid asju kustutada ka pole 🙂

Lugu algab 2022 sügisest kui mulle šokireklaamina mõjus Tõnis Millingu jutt, et meeste tervist tuleb kontrollida ja selle tulemusel ostsin Margusele Synlabi tervisepaketi, et hea oleks ikkagi oma tervist kontrollida. Pakett oli ostetud, aga mingi 3 päeva pärast selle ostu helistas pereõde ja teatas telefonis, et heihoo, pole juba ammu kontrollis käinud, tulge teeme analüüsid. No tubli värk. Mõtlesin, et davai kingime selle paketi siis isale äkki, aga juhtus nii, et peale pereõele analüüside andmist enam keegi ei helistanud ja lõppkokkuvõttes näitasid analüüsid suht aiateibaid, aga ütleks nii, et ei taha Dr Google abil ka endale ja teistele diagnoose panna. Küll aga läks olemine vahepeal veidi halvemaks, põdesime veelkord ka Covidit ja kiita nagu polnud. Kuni ma lõpuks sundisin ikkagi Margust synlabi analüüse ka andma. Novembri lõpust oli jaanuar saanud juba. Kui need antud olid, siis olid osad verenäitajad veel nõmedamaks läinud ja nüüd oli lõpuks mõistust peas, et näitajatele selgitusi ka küsida.

Lihtne SMS tuttavalt arstilt, mis sisaldas selliseid lauseid: Kui tahad elada, siis tuleb tegutseda! Ühesõnaga, selgus kurb tõsiasi, et võimust on võtnud diabeet ja kõikvõimalikud kolesterooilandmed ka kohutavad. Suure nikeradamise tulemusel õnnestus arsti juurde saada ja siis veel teistegi arstide juurde. Kuid sinna vahele jäävad nädalad. Küll aga tegime koheselt kodus mõned väga karmid muudatused, mis tegelikult Margusele ei meeldinud, aga no mis teha. Ei peagi kõik meeldima. Seni kuni rohtusid ei olnud, oli vaja ise sekkuda.

Kui palju tegelikult saab diabeediku elus muuta asju toitumise ja elustiili muutusega. Aga see ei olegi lihtne. Esimene õudne muudatus oli muidugi see, et sundisin abikaasat ca 3 nädalat järjest kana ja salatit sööma. Jah, ei ole meeldiv kui menüü on üheülbaline, aga see oli parem kui see, mida seni söönud olime (saiad, makaronid, igastsugust sodi), lisaks igasugune näksimine, mis tuli lõpetada või asendada asjadega, mida muidu niisama närida ei tahaks. Ausalt, ma tuulasin kõikvõimalikud internetiavarused läbi, et taha ülevaadet sellest, mis asjad tõstavad suhkrut, mis ei tõsta ja mis on suhkrut alandava toimega. Ei sobi kõik pähklid, puuviljad jne jne jne. Aga ütleme nii, et tõsine wake up call oli see kõik. Kogu selle muudatuse raames tegin kindlalt ühe asja endale selgeks – menüü muutub kõigil, mitte Margusel üksi. Seda on raske ja keeruline läbi teha kui üks peab muru närima ja teine kõrval teeb rahuliku südamega krõpsupaki lahti.

Fast forward ->> edasi läks elu selliselt, et joostud sai igasugu arstide vahet. Tavapärased kontrollid silmadele, muudele organitele jne. Ja kõik ei läinud lepase reega – oli ka rohtusid, mis olid kõik välja ostetud (mitme kuu jagu), aga mis tegelikult kohe nädalaga ilminguid näitasid, et neid ei sobiks võtta… ühesõnaga, paras pain in the ass, aga liikusime edasi. Mingi aeg läks mööda ja numbrid kaalul näitasid edasiminekut. Aga selle taga oli raske töö. Oli solvumisi (nälg teeb ikka kurjaks), aga põhiline lause: STICK TO THE PLAN! Vot selle plaanist kinnihoidmise juures ongi üks oluline asi, miks ma praegu seda kirjatükki üldse kirja panen. Jube lihtne on end lõdvaks lasta ja teha möönduseid. Ja kui keegi mõtleb, et mida mina ka sellest tean, siis jah olen ma võin olla ka kõhna, aga mul on ka raske olla kui ma olen sellest kaalust üle, kus ma kunagi olin. Ma olin väsinud jne jne jne. Aga ma ei kirjuta praegu endast. Ma kirjutan inimesest, kelle osas ma imetlen kogu seda südikust edasi minna, isegi kui see ajas nii närvi, et tahaks kõik kukele saata.

Fast forward2 ->> kevad oli meile päris huvitav periood. Lisaks igasugu muudele projektidele, mis on meie ajakavasse mahtunud, siis tekkis vahepeal ka päris suur probleem hammastega ja seetõttu NÄLGIS Margus sõna otseses mõttes nädal aega (ootas spetsialisti vastuvõttu). Jaa, küsite, miks sa talle smuutit ei anna jne. A teate seda kui palju on smuutides suhkruvärki, mida ei saa niisama anda, sest see lihtsalt tõstab ajuvabalt palju veresuhkrut? Ühesõnaga, see pole üldse nii lihtne ja selle eest, mida ma sundisin lõpuks Margust sööma, palun ma siiralt vabandust, aga no selline see elu juba on. Kuna muud süüa ei saanud, siis leevendas olukorda supp ja nälg sai leevendatud, enesetunne paranes ja see viis omakorda selleni, et kuigi jube ekstreemne näide, kukkus number kaalul päris korralikult ja tekkis juurde energia, mida varem nagu oli ja ei olnud ka.

Kuud möödusid ja ikka veel STICK TO THE PLAN! Ja see on toonud tulemused. Kaalult vaatab vastu -20 kg, igasuguste normide juures olev noormees 🙂 Lisaks näitavad vereanalüüsid tulemusi, mida paljudel kordadel ei ole kahjuks paljud suutelised tegema. See ei ole halvustav minu poolt. Ma hetkel kiidan siin vaid seda, et selleks, et tulemusi saada on vaja teha rasket tööd. Igatahes kui Margus lõpuks oma uued analüüsid andis ja koormustesti tegema läks, olid tulemused sellised, mida palju ei kohta. Arstid kiitsid. Põhimõtteliselt võiks üldse rohud ära lõpetada, aga igaks juhuks kõiki maha ei võeta. Diabeet on selline kaval värk, et ei ole nii, et ah täna on sul veresuhkur normis ja et nüüd pole enam midagi viga.

Väike sidenote ise-enda kohta ka. Kaks aastat tagasi panin endale eesmärgiks tahvlile kirja, et ma võiks olla 60 kg. See tähendas minu puhul -4kg ja see pole üldse kerge saavutada 🙂 eriti kui võtad seda värki nii, et johhaidii ma pean mingid kilod maha saama. Aga kogu selle viimase kuue kuuga ma selle asja olen ka saavutanud. Nali seisneb selles, et mul just kevadel andis põlves üks vana vigastus endast märku ja põlv oli siis ka teibitud. Lähen mina linna peale ja eemalt tuttav hüüab – oo Birgit, sa oled ka sporti teinud. Mõtlen, et wow, kõik näevad et Margus on alla võtnud, aga keegi lõpuks näeb, et ka mina…. ja rõõmustan… Ja siis ta ütleb, et kaugelt juba näha, et sul põlv teibitud…. teate minge pekki noh 😀

Ühesõnaga, selle pika romaani kokkuvõtteks ütlen ma nii palju, et esiteks – tahan ma väga kiita oma abikaasat. See on tohutu vaev, ettevõtmine ja enesedistsipliin, mis kaasneb oma kehakaalu jälgimisega / alla saamisega. Teiseks, kui sa teed plaani, millel ei ole eesmärki, siis selle saavutamine on mitu korda keerulisem. Kui sa teed plaani, millel on konkreetne eesmärk ja näed ja paned tähele ka oma väikeseid saavutusi, siis sa jõuad ka oluliselt parema eesmärgini. Kolmandaks – tunnustus. Kui näed, et keegi on muutumas, siis kiida teda ja kiida ka oma kaaslast, ole toeks. Mul on väga vedanud, et mul on selline kaaslane ja kuna minu (omakasupüüdlik) eesmärk on, et ta minu ja meie lastega veel kaua kaua oleks, siis on tervise ja oma olemisega tegelemine väga oluline 🙂

PS! Ikka ei oska pealkirja panna. Tahtsin kuidagi selle kõrvaltvaataja pilgu ja kogemuse kirja panna.