Tulevastele põlvedele ja iseendale, et ikka mäletaks 90-selt, et mis kunagi sündis….
Juuli, 2023.

7 aastat tagasi jalutasin Margusega täiskuuööl Kassaris. Soe tuuleiil puhus ja tõi pahvakatega näkku just seda mõnusat tunnet, mida olin viimati mõnusast ärevusest tundnud väga ammu. Siis kui veel kõigile kõva häälega julgesin öelda, et mina olen nii Hiiumaa-haige, et ükskord ma siia oma asja teen. Vahepeal oli läinud aega mööda ja kuigi unistus mul oli, sain aru et ilmselt ei jõua ma selleni kunagi. See oli nagu mingi mõte, et kunagi nooruses mõtlesin ja las see siis sinna jääb. Aga nüüd, soojas tuuleiilis, käestkinni jalutades, oli sees väike ärevus. Aga mõnus selline. Jalutasin keset ööd, Margusega, Kassaris. Kohas, mis on mulle nii nii oluline ja südamelähedane. Kõik asjad olid nii täpselt paigas. Julgesin talle kõige muu kõrval, millest rääkisime, oma napaka Hiiumaa armastuse ka ära rääkida. Ja ega ma ei mäleta, mis ta asjast arvas, või mis ta üldse mõelda võis. Küll aga oli oluline teadmine, et võisin seda kõike jagada, teadmata kuhu see kunagi viia võib. 

Suure entusiastina tassisin meie pere igal suvel ikka ühe korra vähemalt Hiiumaale ja võimalusel ka muul ajal. Aastad läksid ja meie pere suurenes, lapsed, koerad. Üks hetk jõudsime sinnani, et jõudsime Hiiumaale matkabussiga ja ka see lahendas ajutiselt minu suure Hiiumaa soovi ära. Matkabuss võimaldas meil käia siin lausa mitu korda suve jooksul, milline mega olemine, kodu on kaasas ja muresid ei ole sest kogu pere oli kaasa pakitud. 

Ühel hetkel aga juhtus selline asi, et koperdasime müügis oleva maatüki otsa. Okei, kadakaid ei ole. Okei, on mets ja natuke teistsugune. Aga on siis äkki meie päris enda asi? Jäärad nagu me oleme sai asi kohe otsustatud. Kohe on vaja tegutseda, sest sellist pakkumist siin rohkem ei teki….

On olnud pikk toimetamine, puhkepäevade ja ööde ohverdamine, iga võimaliku vaba päeva kasutamine, planeerimine, kalkuleerimine, ehitamine, väga palju rõõmu ja ka omaette nokitsemist ja välja lülitamist.  Seda viimast hästi palju, sest siin aeg seisab – päev algab ja lõppeb, aga mis päev see on, ei tea. Mets kohiseb ümberringi, siin on öösel lauspimedus ja paarisaja meetri kaugusel on juba linnud, kes rändamise ajaks põldu puhkehetke jaoks kasutavad, meie oma rebane ja kitsed. Siin ei ole mitte kedagi ja siin on kõik.

Tänaseks saab öelda, et suure töö tulemusel on hütt püsti ja lõkkekoht olemas ja isegi aastaringseks kasutamiseks. Enam ei pea ainult suve ootama, et siia tagasi saaks. Lõpuks olen jõudnud ringiga tagasi siia, kuhu süda ihkas, koos Margusega. Aitäh ❤️

PS! Jah, me oleme hoidnud seda rõõmu vaid endale, sest me oleme alles nüüd valmis seda ka teistega jagama. 
Ilusat Hiiumaad

PPS! Kui tunned, et vajad puhkust ja me just siin ise ees ei ole, siis kirjuta meile, vaatame mis teha annab.