Peaaegu ongi 2 nädalat nii möödas, et muust maailmast ei tea väga midagi. Mitte, et ei oleks uudiseid vaadanud või asjadega end kursis hoidnud, aga kui keegi küsib, mis sellel nädalal uudist oli, siis ainus, mis ma oskan öelda on see, et laupäeva õhtul valiti Eesti Laulu võitjaks Stefan 🙂

Kaks nädalat vatti on nagu pea ümber olnud ja igal pool mujal, sest ka meie pere jäi lõpuks sellele hiinlasele ette ja õnnestus nii põdeda, et haigeks jäime me kõik, neljakesi. Kuigi kaalusin, et testin koera ka, noh… teaduse huvides, siis selle olen ikkagi ära jätnud.

Et mis siis nagu toimus? Igast asju – näiteks täiesti lambist valutasid ükspäev kopsud. Jah, ma ei oska seda nagu kirjeldada, et mismoodi sa tead, et sul kopsud valutavad, aga no nii on. Tsiteerides Margust, kes mulle mingi päev proovis pikaliolles ägisedes teada anda, kuidas tunne on: “Nagu oleks laviini alla jäänud ja siis see otsingute traktor oleks üle ka sõitnud veel. Tunnen kus on kops ja maks, kõik kohad megavalusad.”
Lisaks kõigele muule “vahvale” esinesid ka sellised asjad nagu valu südames, kõrvavalu, kaelavalu, igasugune lihasvalu kohtades, mida sa ei teagi, tohutu väsimus, paukuv köha, mis ilmust välja nii, et sa ei saanudki aru, mis just juhtunud on, kaks päeva sellist nohu, et wooow ja siis kadus täpselt samamoodi nagu ta tuli. Nüüd vaikselt köhatame ja ainus, kes veel asju üle elab on Nora, kelle köha vaikselt taandumas on.

Aga, et mis siis kokkuvõtvalt öelda – ma olen ära unustanud vahepeal kõik sünnipäevad, unustanud asju, mis ma tegelt tegema justkui pidin, tellisin enda arust kahel korral koju asju, mida ma ikkagi siis ei tellinud poest 🙂 seda avastasin, kui ma pärast tellimuse üle vaatasin. Nii, et brain fog on täiesti korrektne termin kogu selle kammajaa juurde.

Ja no viiruse olemuse võtabki kokku see osa siin all 🙂 (PS! hilisemate arhiiviotsingute jaoks kirjutan lihtsalt juurde, et ei, see ei ole Stig Rästa. See on Eesti Laulu 2022 vaheklipp ja Mr Covid19).