Ootan täiega 🙂

Praegu nagu tundub, et mingit lund ka ei ole, seega võib juhtuda, et vaatan jõululaupäeval aknast välja ja lihtsalt hoian silmi kinni või pean ikka vinget kujutlusvõimet omama, et ette kujutada kuidas lumi sajab ja sajab.

Ausalt, lapsepõlvest ei mäleta väga musti jõule – ühel korral tõesti midagi ähmaselt meenub, jõuluvana saabus Ladaga. Aga minu arust kõik teised korrad oli kogu aeg maa valge 🙂 Ja üldse koolivaheajal käisin iga päev kelgutamas, testisin erinevaid riideid ja nende vastupidavust – näiteks moodsa kampsuniga oli VÄGA KÜLM. Aga tahtsin ikkagi olla väga moodne, seega võis olla, et pärast olin haige (seda ei mäleta jälle).

Sellist Alzheimeri juttu hakkan ma tulevikus oma lastelastele ja lastelastelastele rääkima, ehk siis seosetu jutt juba praegu! Juhhei!

Jõuluootusest veel nii palju, et olen sel aastal proovinud igal pool silmad lahti hoida nii palju kui siin koroona ajal üldse saab kusagil ringi vaadata. Eesmärgiks see, et äkki leian sarnaseid kardinaid nagu ema kunagi kodus igasse tuppa pani, või laualinasid (tähekestega, tumesiniseid, tumepunaseid), mul oli alati siis selline tunne, et päkapikk on nende kardinate taga ja sees. Jube äge tunne.

Lapsemeelsus ruulib, natuke meeldib endale ka see osa, et pole veel peast ja meelest kadunud see äge tunne, mis tegelikult jõuludega kaasnes. Aga olen väga teadlik, et on palju, keda see jõuluvärk täitsa masendusse ajab ja mitte jutu pärast, vaid täitsa tõsiselt. Olen mõtetes kõigi nende inimestega, aga saan aru, et kui ma nende inimeste peale mõtlen, siis ega neil sellest kasu pole. Proovin end järgmistel aastatel parandada ja kuidagi ka sinna valdkonda panustada.

Ilusat aega..