Tervis on selline kuldne vara, et kui ta olemas on siis me selle peale otseselt ei mõtle, et vau, kui tänulik ma olen, et ma terve olen ja mind igasugused hädad ei kimbuta. Vähemalt enamus meist 🙂 Aga kui midagi tervisega viga, siis suudame kohe mõelda, et nii nõme ja millal ikka terveks saame ja kaua veel ja mis nüüd. Tervis, tervis, tervis.

Viimased aastad olen eriti tugevalt vaevelnud sellise asja küüsis nagu SVT – need on siis südame rütmihäired. See tähendab, et täiesti suvalisel hetkel viskab äkki pulsi üles ja siis oled nagu täielik s*tahäda. Sest ega sellele otseselt väga reageerida ei saa – 1) võtad rohtu ja proovid hingata nii nagu sind juhendatud on, et süda rütmi tagasi läheks, aga hingamine on raskendatud, sest sellise pulsilöögiga on sul raske omastada hapniku ning jube kiiresti tekib kehasse ärevus. 2) kutsud kiirabi ja nemad kas a) manustavad sulle veeni kaudu rohtu või b) panevad korra südame seisma ja siis jälle käivitavad selle. Minu “rekord”, mida ma kunagi enam saavutada ei taha on 236 lööki. Normaalne pulss on mul tavaliselt 70-90 vahel. Ja õnneks pole seda südame seismapanemist minu peal harrastatud, sellest päästis mind kõhus olev Nora. Peale raseduse lõppu olen küll paaril korral kiirabi kutsunud, aga õnneks on ravivõtted ja tabletid kiiremini mõjunud ja olen väljakutsed tühistanud. Kui Nora sündis 2019 ja nüüd on juba 2020 kohe-kohe lõppemas, siis lõpuks õnnestus mul uuesti arstil käia ja lõpuks endale opi aeg saada. 9. novembril lamasin PERHis opilaual ja kuulasin ärkvelolles kuidas arstid omavahel arutavad, kus ja mida mu südame juures torkida ja läbi kõrvetada. Protseduur ise on selline, et sellest ma kirjutama ei hakka. Kui keegi tunneb vajadust saada detailset kirjeldust – give me a call 🙂 Aga mõned tähelepanekud haiglas olemisest ja sellest, millele mõtlema jäin ja kuidas haiglas olek koroonaajal välja näeb.

Esmalt alustame sellest, et seni kuni veel plaaniline ravi toimub, siis tähendab see, et haiglasse saada tuleb teha koroonatest. Kuigi olin end väga hoidnud, sest suur oht, et plaanilised lõikused praegusel ajal tühistatakse, on mind väga ALERT hoidnud. Pole külas käinud, poes ei ole ka üldiselt käinud, käte puhastus ja mask on suured sõbrad. Aga no mida su psüühika teeb, kui saad aru, et Raplas on mingi megakolle ja pooled ei tea, et nad haiged on. Mõni minut enne testi tegemist olin nii närvis, et süda läks pahaks ja kaalusin parklasse autoukse vahel oksendamist. Võtsin end kokku, passisin veits järtsis ja lasin siis vatitiku ninna toppida. Tegelt hull ei olnud, aga koju minnes oli tunne, et mega nohu on tulnud, sest ma ei tea kuhu see tikk ulatus, aga terve päeva nuuskasin nina. V(t)eed kõik valla!

Siis edasi ootad seda testitulemust ja mida aeg edasi, seda rohkem mõtled, et miks see juba ei tulnud ja äkki ongi posiitivne. Kaks muret – appi, kas ma oleksin siis kedagi nakatanud ja pekki – ma ei saa nüüd opile. Tegelikult täitsa eestlase olemuslikud mured – tahad olla muidu posiitiivne inimene, aga suudad end ikka mingite lollide mõtetega hulluks ajada.

Pühapäeva hommikul mõned tunnid enne haiglasse minekut ma lõpuks vastuse sain – NEGATIIVNE. Ja kohe varsti tuli haiglast kõne, et kas ma kavatsen täna tulla 🙂 Ilmselt on asi vene keelt kõnelevas neius, sest sõna kavatsen tundus mulle naljakas. Muidugi kavatsen. “Aga tulge siis nii palju varem kui saate”. Jopenpuhh, ma pole ju üldse valmis “(vaimselt), ma üldiselt tean, milline protseduur on, aga ikka suudad sa välja mõelda, et mis kõik võib olla ja kas ma olen kõigile öelnud ja teinud seda, mida vaja. Olgem ausad, ka kõige lihtsam pimesooleopp võib kuidagi valesti minna ja kui tead, et arstid on su südame kallal, siis on hirm eriti suur. Aga nii ma siis läksin, lehvitasin lastele ja Margusele, proovisin Chrissule rääkida, et kõik on hästi ja istusin autosse. Sõitsin Tallinnasse haiglasse. Hajutamise jaoks kutsuti mind varem ja kõik asjad olid mulle juba valmis vormistatud, panin jope gardeoroobi ja sussid jalga ning sammusin oma palatisse, voodisse pikutama.

Haiglas nagu ikka, vaatad vaikselt, et kellega palatis oled ja mis siis toimub. Pühapäeva õhtu poole kui mul juba kahes käes kanüülid olid, sest õde paigaldas selle algselt valesse kätte, tuli mind vaatama arst-resident. Kaasas pakk paberit kuhu kirjutada üles kõik mu kaasnevad mured. Ja lõpuks sai kirja neli rida. Jutuajamine lõppes suure ohkega: “Teate, te olete üks tervemaid inimesi, keda ma siin kohanud olen.” Ma ei tea, miks me küll ohkama pidime, aga korraks tundsin end halvasti, et kõik nii hästi on. Sest tõesti, minu palatis olid kaks vanemat prouat, kellel lisaks südameasjadele veel mitmeid muresid (kes ei saa käia, kes ei saa vetsu minna, kes ei saa ise süüa) ja siis ma vastan seal küsimustele, et käin looduses, mängin discgolfi, jalutan, sõidan rattaga, söön korralikult, kaal on normis jne jne. Aga samas mõistsin, mis mul tegelikult kõik olemas on ja mida hoidma pean. Mitte, et ma nüüd kõvasti järgmistel kümnenditel dieeti peaks, vaid pigem just mõtlesingi, et tuleb aktiivne olla ja end liigutada. Mulle meeldib ka ikka igasugu “trashi” süüa, aga jah, järjest rohkem vaatan, mis ma endale sisse söön ja vaatan, kuidas kell käe peal ütleb, et tuleb liigutada, mitte istuda või lösutada.

Öö oli rahutu, kuulasin meditatsiooni muusikat, vaatasin sõpru, vaatasin telkut, lugesin kõik artiklid internetist ära. Silmad olid punased, aga mida ei ole, on UNI. Kell 6 olid hommikul esimesed protseduurid meie toas. Tuli pandi põlema ja kõik said sellest osa. Seejärel sain teada, et mul on ka protseduurid, aga millal, seda ei tea. Nii ma siis tiksusin, süüa ja juua ei tohi ja ootad oma aega. Iga kord kui keegi tuppa siseneb, mõtled, et no nüüd. Sa ei ole kuidagi valmis, sa oled ootel ja sa ei tea, mis juhtuma hakkab. Lõpuks mind siiski ette võeti, umbes kella 12 paiku. Täpselt ei tea, kella ei saanud enam vaadata. Aga tagasi olin pooleteist tunni pärast. Netist leiab veel infot, et protseduur võib kesta kuni 6h ja mul oli juba selle pärast paanika.

Vahemärkus – lugesin just kõik läbi, mis kirjas ja ma olen ikka paberiteta närvihaige, ainult muretsen kõikide asjade pärast (nagu alati).

Ühesõnaga – taastumine läks tegelikult täitsa hästi ja mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ühest teisest asjast. Mind jäi painama mõte kahest vanemast prouast, kellega palatit jagasin. Ühel polnud mitte kedagi, teisel küll pere olemas, aga tema elas neist kaugel ja kaaslast ka ei olnud. Nii hinge läks see, et tegelikult on võib-olla meie omad emad-isad või vanavanemad (tädid) samamoodi kusagil kaugemal ja pole neil eriti kellegagi suhelda või läbi käia ja ise jõuame nendeni ikka väga harva. Aktiivsem proua kurtis muret – ta kardab kogu aeg, et mis saab. Ja selle mõtteviisiga tekitas ta enda südamele stressi ja muutus ärevaks. Ega arstil talle ka midagi head polnud öelda – eakate huviringid ja kogunemised on üsna varsti kinni (koroona pärast) ja nii peavadki need inimesed nelja seina vahel istuma. Kui see teine proua ühel hetkel voodist püsti tahtis ja pakkusin enda abi, sain ma vastuseks – ei ole mul vaja midagi, kes mind ikka aitab kui ma ise seda ei tee. Tubli naine! Aga mõtted läksid kohe mu enda vanaemade peale – üks ei tahtnud kusagil käia ja nii ta seal kodus siis järjest mandus ja mandus ja teine memm on kodus, aga vanuse tõttu ei mõista enam kusagile minna, nägemine on kehva ja mälugagi probleemid. Praegusel ajal ei saagi külla minna. Täitsa mannetu on neid ridu kirjutada, sest aina rohkem mõtlen, et kui tänulik olen ma oma vanaemadele-isadele, või oma vanematele – nad on meid ja meie vanemaid üles kasvatanud, näinud haigusi ja sõdu, mida keegi meist väga hästi ette ei kujuta ja paljud ei teagi… ja lõpuks nad kustuvad, sest nad on nii üksi.

Siia lõppu kirjutan tuleviku iseendale ja oma lastele: tervist tuleb hoida ja selle eest hoolt kanda, sest enamike tervisehädade eest vastutame me vaid ise. Ja teades iseennast, tuleb mulle vanast peast leida võimalikult palju tegevusi ja huviringe ja loota, et sõpradel ja endal ka piisavalt kõrge iga on, et ikka kohtuda saaks. Elame veel!