2020 lõpus lubasin endale, et hakkan kindlasti rohkem kirjutama kui enne. Oma peas olen ikka igasugu teemasid kirjutanud, aga täna on ühiskond selline, et kui mingil teemal sõna võtad, siis oled osade jaoks kohe lammas ja see tohutu negatiivne emotsioon millega sind siis üle pritsitakse – ma lihtsalt ei taha seda paska endale. Jah, ma usun meditsiini, ma usun arste ja ausaltöeldes, ma ei jaksa kuulata ja seda endasse lasta, et keegi siis mu mingi totaalse negatiivsusega üle laseb, sest ta arvab teisiti. Ma lasen sul elada, lase ka mul.
Ma olen juba väiksest saati kristlane, ristitud ja puha. Aga see, et ma usun, ei tähenda, et ma oleks inimesi enda ümber usku proovinud iga hinna eest pöörata. Kui sa leiad, et sa usud millessegi, tore. Kui sa usud mingisse muusse asja, tore. Kui sa ei usu, see on ka sinu enda teema. Mu vanemad on mind kasvatanud tolereerima ja just see hetkel kõik nagu ühiskonnast puudu ongi. Ja mulle on see veidi kurnav. Tahaks inimestega suhelda ilma, et peaks keegi nurka minema ja häbenema.
Uuelt aastalt soovin ma inimeste seas rohkem tolereerimist. See ving ja äng on väsitav.
See aasta on nii kiiresti mööda saanud, et ma hetkel oleks nagu suures mäluaugus. Mis üldse juhtus? Kus me käisime? Pean tunnistama, et kuna Noraga sai hakatud lasteaias käima, siis augustits alates on nii suur autopiloot peal, et suurt ei mäleta.
Aga õnneks on telefonis pildid 🙂
Ja need aitavad meelde tuletada, et tegelikult toimus palju.
Oli õnnestumisi, oli naeru, rõõmu, väga suuri isiklikke kordaminekuid (nendest kunagi hiljem), oli seiklusi ja käimist, oli ka tohutut kurbust ja seejärel nagu ikka, selgust.
Sellest aastast võtan kaasa selle, et oma aega (eriti kallite inimestega) tuleb väärtustada. Punkt.