Iga päev küsib keegi, et kuidas läheb. Eestlastlikult vastates peaks ju muidu vastama normaalne? Kunagi sai ühele austraallasele õpetatud, kes siin Eestimaal ettevõtlusega alustas, et kui klient ütleb “normaalne”, siis on sul ikka jube hästi juba läinud. No aga tegelikult, läheb meil nii: “Suurepäraselt. Kõik kadestavad.” Ha-ha-ha! No nii lähebki. Raske on leida asja, mille pärast tegelikult kurta, või õnnetu olla.

On juhtunud nii, et ilma kokkuleppimata oleme me Margusega mõlemad kõik raskused liigitanud pigem kategooriasse “väljakutsed”. Ja nii see siis on, et isegi, kui on väljakutseid, tekitavad need meis korraks sellise tunde, et päris täpselt veel ei tea, mis saab, aga küll varsti teada saab. Lahendusi on äge otsida, veel toredam kui muidugi koos mingitele asjadele ja situatsioonidele neid otsid.  Seega, kui neid väljakutseid võttagi positiivselt enda ellu, siis ei saa ju vastata millegi muuga kui “Suurepäraselt, kõik kadestavad.”

Lisaks, meeldib meile mõlemile lihtsalt niisama “normaalne” olla, mis tähendab seda, et täiesti tavaline on saata videotervitusi meist kahest laulmas, autos, kõige nõmedamat laulu, mida tead. Jah, meil ei ole häbi. Naljakas on, vähemalt minul.

Walt Disney on kunagi öelnud: “I always like to look on the optimistic side of life, but I am realistic enough to know that life is a complex matter.”

Kokkuvõtvalt, olen tänulik kõikide nende olukordade ja “väljakutsete” eest enda elus, sest need on just vorminud mind täna selleks, kes ma olen. Esitanud mulle piisavalt küsimusi, pannud raskustesse ja sealt ka juhtinud välja ja lõpuks ka kokku Margusega, et me koos saaksime täna öelda: “Suurepäraselt läheb”

Tervitan selle postitusega ühtlasi ka oma eesti keele õpetajat, kes absoluutselt vihkas seda, et ma kirjutan nii pikki lauseid ning tegi alatasa mulle märkusi, et ma liiga filosoofiliselt end väljendan. Well – keskkooli lõpust on möödas 13 aastat ja mitte midagi pole muutunud. Hellõu, H. Jakobson!