Mitu korda olen näinud netis erinevaid kampaaniaid, kus kooli- või netikiusamise kohta on mingi videoke tehtud ja seda siis kõik laigivad või sheerivad. Kõik on muidugi tore, aga mis kasu sellest tegelikult on kui sa seda asja laigid, kui sa reaalselt ise midagi ei tee, kui see olukord käes on. Mis sa tegelikult ise teinud oled, et see olukord ära jääks või kellelegi kohale jõuaks, mis täpselt toimub. Muidugi sorry vanematele, kes ilmselt nüüd siit esimest korda sellest üldse midagi teada saavad. Sest rääkinud olen ma sellest ainult vähestele.
Muidugi, on mul siin asjaga suurem isiklik kokkupuude ja sellepärast see teema mind ennast puudutabki. Aastaid on möödas, rohkem kui 15, kui ükskord juhtus, et mingi ebaselguse pärast olin ka mina see, keda kiusati. Jah, see polnud selline patsist sikutamine või mingi muu pidev narrimine. Kui seda ka koolis oli, siis ma ei pannud seda tähele, sest isa oli öelnud, et kui oled töökas ja tubli, siis jõuad kaugele. Küll aga oli situatsioon hoopis teine. Hängisin seltskonnas, kus ühel päeva selgus, et olen viibinud territooriumil, kus ma olla ei tohtinud. Ja selle eest olid neiud otsustanud nüüd mulle õppetunni anda. See tundub jabur, aga olgugi, et sain tol korral füüsiliselt väga palju haiget, oli see mu senise elu suurim õppetund. Ja ma õppisin kohe. Jah, ma elasin Lasnamäel, aga tegelikult ei mängi see üldse rolli. Ma oleks võinud elada ka maal, metsa sees… Igal pool võib asju juhtuda ja see polegi teema. Pigem on teema suhtumises.
Ühesõnaga, ma sain korraliku keretäie, käisin ka emos ja valetasin nii et vähe ei ole. Arstitädi justkui kahtlustas, et midagi selles loos pole õige, aga ajasin enda rida – kukkusin trepist alla. Tagantjärele mõtlen, et hea, et vanemaid vangi ei pandud, selle jutu peale oleks võinud lastekaitse küll koju saata kontrollima…
Tänaseks olen ma selle kõik nii-öelda unustanud. Unustanud tähendab seda, et ma ei ole vihanud kedagi, kes selle taga oli, mõelnud neile mingit kättemaksuplaani vms… Ma olen mõelnud küll, et mis toimus inimeste peas, aga noh, las see olla. Pigem ajas ja ajab mind tänaseni närvi see, kuidas keegi ei tee välja. Kuidas pole see kellegi mure, sest me ei taha sekkuda kellegi teise ellu, või kogemata “toppida oma nina kellegi teise asjadesse”…
Veel enne kui ma tol päeval koolimajast väljusin, läksin ma meie kehalise õpsi juurde ja ütlesin, et teate, kui ma nüüd koolimajast väljun, siis saan ma peksa. Kas te aitaksite mind, äkki saaksite mind õue juhatada, ise koju viia vms? Vastus – “Ära tähtsusta üle, ei juhtu mingit sellist asja. Ei ole võimalik…” Nagu päriselt? Ma mäletan siiani seda tunnet, mis tol korral tekkis, oot, mis asja, keegi ei aitagi? See, et ma oma vanematele ei rääkinud, tuligi sellest samast, et arvasin, et pean selle asjaga ise hakkama saama. Mitte, et neid poleks huvitanud, kuidas mul läheb, vaid pigem see, et sain aru, et sellistest inimestest tuleb järelikult eemale hoida.
Sellest päevast õppisin ma kahte asja, mida olen tänaseks paaril korral proovinud edasi rääkida või anda. Miks teinekord sõbrad teevad nii nagu nad teevad ja kas nad on siis ikka sõbrad üldse? Mida tähendab tegelikult sõprus ja et sõpru tuleb osata valida.
Lõpetuseks küsin, miks sa midagi ei tee? Kahju, et selleks peab burgerifirma sotsiaalse ekperimendi tegema, et inimesed aru saaksid, et mis toimub…