Võrridega memmed ja elu- Ungari vol2

Olengi nüüd jõudnud tagasi lennujaama. Hommikul viidi mind kiiruga ka postkontorisse. Selgus et laupäeval on see avatud 8-11 ja kuna mul juba eelmisel reisil ununes lapsele postkaart saata, siis sel korral pidin ära tegema. Siinne elu keerleb peamiselt sularaha ja kollaste tšekkide ümber, millega ungarlased oma arveid maksavad. Nende samade tsekkidega istuvad nad postkontoris ja maksavad arveid. Seega, minu soov postkaarti osta tundus selles linnas pisut ulmeline. Vedas, kaks erinevat varianti oli saadaval ja kuna ühel postkaardil oli peal suvaline hotellituba, ja kellegi ilus tagumik basseini äärest, otsustasin veidi soliidsema kaardi kasuks. Kusjuures, ainult ühe kaardi panin posti, teise ostsin niisama, juhuks kui post peaks kaduma minema.

Raha on siin ka devalveerunud. Selles mõistes, et olin mures et vahetasin endale kaasa vaid 125€, aga cashi sain endale üle 30 000. Hinnad on ca 20% soodsamad kui eestis, samal ajal kui keskmine palk on siin 500-600€ vahel. Vaatasin mingeid numbreid ja tundus et miinimum on ca 100 000 kohalikku.  Seega ei julgenud ma eriti rahakotti avada, sest kartsin ise et jääb puudu, aga kohapeal olles tundsin end kui Kanada rikas onu. 

200-ne münt on 🙂

Veidi ka liikluskultuurist- siia tulles ja minnes oli mul kaks erinevat autojuhti. Kuid kuna mõlemil korral oli autojuhi jaoks täiesti tavaline 100km/h sõites telefonis surfata, siis pidin järgi tsekkima, palju inimesi siin liikluses surma saab. Statistika väidab et vähe, aga ma ütleks et kui mõnel turundajal on südame peal, et tahaks suurematele sihtrühmadele ohutuskampaaniaid teha, siis põld on suur. Ungaris elab veidi üle 10 miljoni inimese. Arvestades et siiatulles kaldus juht selle tegevuse tõttu vastassuunda ning samal ajal tahtis keegi tegelikult selja tagant möödasõitu teha, on tore et ta siis uuesti teed vaatas ja see 5 sekundit möödus meile kõigile hästi. Selle peale ta rohkem telefoni ei vahtinud. Kahjuks Ištvanile ma ei osanud öelda, et jou mees, vaata teed!

Südalinnas on üsna tavaline nähtus selline vahva traktor, kiirteel õnneks ei kohanud. Samas linnadevahelistel teedel on tavaline nähtus vanaema võrriga. Ja 100 km/h alas on täiesti okei nähtus Ištvan, kes teise küla Ištvani juurest oma hoburakendiga sõnnikut käib toomas. Pilti tuleb vaadata pea viltu, telefon keeldub seda normaalselt lisamast!

Mul on tegelikult hea meel, et ma Budapestis eriti ei saanud olla. Selle maa olemusest saad ikka siis hea ülevaate kui pealinnast kaugemale saad.

PS! Kuna lennujaama wifi keeldub töötamast, sai kogu see jutt kirja telefonist!

PPS! Peavalu vältimiseks lennust, võtsin aspiriini ka!

Meie teised seiklused leiad siit-