Tunne on nagu oleks sada aastat eelmisest kirjutamisest. Ja noh, viimane postitus on Nora nime kohta, seega ongi päris palju aega mööda läinud, sest tähistasime 29.12 (mõned päevad tagasi) Nora viimast minisünnipäeva ja järgmisel korral saab ta aastaseks. Kiiresti läheb see aeg.

Tegelikult on nii, et kui me selle veebi tegime, siis oli plaan, et kirjutan ikka vähemalt iga nädal midagi. Ja üldiselt, sel aastal on mul olnud hinge peal nii palju asju, millest tahaks kirjutada. Kevadel Nora sünd. Siis tulid valimised. Iga päev loed ja imestad, oleks tahtnud palju öelda. Siis tulid valimistulemused, jälle palju öelda ja siis tuli see valitsus… Aga igasuguse rahu huvides jätan oma poliitilised veendumused enda teada, sest olgem ausad, magistriõpingute valikuga tegin juba kindla otsuse, mis mu erialaks saab ja välistasin poliitikasse mineku 🙂 isegi ametnikuna. Seega, olen vait, sest sõnadega ei saa niikuinii midagi teha, pigem tegudega. Selle peatükiga on nüüd kõik, rohkem ei demagoogitse. Siis suvel reisisime ringi, siis puhkasime, Chrissu käis laagris, läks esimesse klassi, I got GREY HAIR 🙂 ja siis veel kahjuks saatsime mõlemad Rossud teiselepoole vikerkaart ja sügisesse mahtus veel ka üks tõsisem töösündmus. Kirju värk, palju on juhtunud.

2019 on olnud selline huvitav aasta – ühelt poolt kasvab Nora nii kiiresti ja tore on tegelikult igat hetke näha. Sest ausalt öeldes, muidu nagu heietad, et Christellega oli nii ja naa, küll oli nii ja siis juhtus naa. Aga tegelikult, kui nüüd praegu Nora arengut jälgin, siis on selline tunne nagu Alzheimer oleks mind tabanud. Ei mäleta enam hammaste tulekust midagi, ega ka unest ja öistest söömistest. Küll aga mäletan ma seda, et esimesel korral emaks saades, olin ikka esimestel aastatel palju rohkem selline, et oi mis ta nüüd teeb ja kuhu läheb ja oi oi oi. Nüüd Noraga kodus olles saan aru, et mitte üks asi ei jää tegemata, kusagile minemata, alati on lahendus. Ja lisaks on ka see, et kõikvõimalikke asju luban ma tõesti lapsel suhu panna, katsetada, vahel ka kukkuda – teades, et jah eluohtlikutesse situatsioonidesse ei jäta, aga kuidagi peab ta ju õppima ja aru saama, mis ta teeb. Ja Margus, imeline inimene minu kõrval. Tõepoolest pole mul ka endal jäänud midagi tegemata, sest ta on nõus olnud jalutama või mängutoas aega veetma, et saaksin oma asjatoimetused tehtud ja käidud. Aga teiselt poolt, on see aasta olnud selline õpetlik, vaatad kaugemalt igasuguseid suhteid ja teed korrektuure enda omades. Kuidas midagi väärtustada, hoida, või kui vaja, siis ka endast eemale suunata ja sellest kõigest parema inimesena edasi minna.

Alates novembrist olen ma mõelnud, et suudan Nora viia selleni, et sööme päeval normaalset toitu ja siis jäävad veel öised kaisus söömised ja nunnutamised. Aga ei ole ta valmis ka veel täielikult päeval muud toitu sööma ja öödest rääkimata. Nii olen ma siis veel selles olukorras, et õhtuti väga välja ei kipu, sest lutipudelist võib igaüks ise imeda, aga mitte tema 🙂 Ja tegelikult väga ei põe ka, lihtsalt on mõni hetk kus mõtled, et okei sinna võiks küll minna, aga siis vaatad, et see asi algab alles kell 20 ja siis on kavast maas. Küll jõuab käia ja teha.

Esimene klass – kick ass värk. Läksin nagu ise kooli, sest kui enne lasteaias ikka öeldi, et pole hullu, et see või teine asi meelest läks, siis koolis tuli äkki suureks saada. Chrissu laused – ema ei pannud vihikut kaasa, õpikut kaasa, päevik on kadunud, kehalises pole riideid (need olid koti põhjas), ühesõnaga, igasugused erinevad asjad, mis kõik järsku mind tabasid ja tekitasid mulle tõesti hallid juuksed. Viisin ühel hommikul Chrissu kooli ära ja hilinesime. Klassist tagasitulles küsis direktor trepil – noh, mis siis täna oli. Mul oli täpselt selline tunne nagu mina oleks hiljaks jäänud. Seega, harjutame seda ärkamise asja, sest mureks on pigem õhtune magamajäämine. Õpitulemused on tegelikult väga head, aga eks tahab harjumist see, ikka veel.

Ja töö asjad – jah, ma teen tegelikult tööd juba märtsist alates. Aga mitte nii, et iga päev tööl olen. Asjad saab aetud ja kirjadele saab vastata ka mitte kontoris olles. Töökoht on sama, aga Plusi ja Retro vahetasin Rocki ja portaali sky.ee vastu. Mulle meeldib, et oma aju saan rakkes hoida. Teades iseennast ei suudaks ma niisama kodus passida. Leiaksin siis mingi “töö-hobikese”, millega end tegevuses hoida

Ja tegelikult on veel mitmeid teemasid, mida kirjutada tahaks, aga mul on tunne, et internetis saab maht otsa. Aga mõtlesin, et olen juba pikka aega tahtnud panna kirja mõtteid, mitte selle eesmärgiga, et alati kõigile teistele midagi vahvat jutustada, vaid et hiljem endal tore lugeda/meenutada oleks. Seega, kui sa siia lõppu jõudsid, siis suur aitäh, et viitsisid lugeda. Ja kui sa ei saanud miskit, siis veel rohkem suur aitäh 🙂 Ja Margus, kui sa lugemisega siiamaani jõudsid, siis sa oled medali välja teeninud, sest ma tean kui väga sa ei kannata pikki tekste lugeda…

Minu 2020 aasta lubadus on, et kirjutan vähemalt korra nädalas siiski oma mõtted siia blogisse. On need siis töömõtted, turundusmõtted, söögimõtted, beebimõtted, isiklikud mõtted või ka kalamõtted, sest Chrissu sünnipäevakingiks tekkisid meile nüüd koju ka kalad. See on täitsa omaette teema ja kunst, kuidas neid elus hoida 🙂

Hoidke teineteist, oma lähedasi ja iseennast. Enda eest hoolitsemine on kõikide õnnestumiste alus.