Pikalt pole kirjutanud. Mõtteid on nii palju ja ei teagi, millest täpselt alustada.

Aga kuna leidsin hiljuti oma telefoni fotode ja videote kaustast ühe toreda video, siis tabasingi end mõttelt, et kui palju me täna igasugustest asjadest pilte ja videosid teeme ja kas see on päriselt mingi sisu, mida endale ajalooks alles jätta…

Kes veel mäletab, siis ca 20 aastat tagasi (appi kui vana ma olen…) oli veel põhiline fotojäädvustus seebikarbiga 🙂 kuhu tuli sisse osta 24 või 36 pildi tegemiseks mõeldud film. Ja pilti tehes jäi vaid loota, et nüüd läks kõik hästi ja pilt sobib, sest raisata polnud midagi. Nende piltide ilmutamine oli ju ka ikkagi kulukas. Samas, vaatad neid fotoalbumeid ja mõne pildi osas mõtled, et mis asi siin nüüd toimus, et selline täiesti suvaline pilt tehtud sai. Kokkuvõtvalt, mulle vähemalt endale tundub, et kunagi sai rohkem läbi mõeldud, et mida sa pildistad ja kus kohas. Täna klõpsid ikka niisama, igasugustest nalajakatest asjadest ja pärast vaatad, et oi näe, tänavalaternapostist tegin foto…

Igatahes, leidsin end mõttelt, et  aeg-ajalt tuleks üle vaadata ja korrastust teha oma kaustades, sest mis lõpuks saab sellest digitaalselst arhiivist siis kui meid ennast enam ei ole? Kõiki asju ju ei ilmuta kusagile fotoalbumisse või mis see infokandja peaks olema, kuhu täna videod siis salvestada ja mis justkui füüsiliselt alles peaks jääma, või kas peab üldse jääma… Lisaks see, et tänane uus põlvkond tunneb end piltide ja video tegemisel väga vabalt, sest see on nii loomulik osa.

Videost sain teada, et olen hea naine ja mehega on ka päris hästi (video tegemise hetkel oli telefon kodus, ise olime saunas)..

Video vaatamiseks kliki pildile.