Ungaris valitseb mandriline paraskliima. Talved on külmad, pilvised ja niisked. Suved on soojad. Isoleeritud asendi tõttu mägede vahel on põuad sagedased. Aasta keskmine õhutemperatuur on 9,7 °C. Jaanuaris on kogu riigis temperatuurid alla nulli. Juulis ületavad tasandikel keskmised temperatuurid 20 °C (ENEKE 4).
Keskmiselt on siin suvel 30-35 kraadi, päris tore 🙂 ja talvel loodavad nad vaid, et kasvõi korraks lumi maha tuleks, kuigi liikluses on siis üldiselt kaos, sest naastrehvid pole levinud, lamell on siin ametlik talverehv.
Ühesõnaga, mis ma siin tegelikult teen – ausalt öeldes koolitan iseennast – teemadeks fundraising ja juhtimine. Kuna aga plaan sai paika pandud ja piletid ostetud juba novembris ning need teemad on mu isiklik huvi, siis töölt võtsin puhkuse. Aga puhkusest on asi kaugel. Õue näen üldiselt vaid hommikul vara aknast ja õhtul hilja. Ning Budapestist sai üsna kiirelt välja liigutud, ca 80 km allapoole, linna kus on 15 000 elanikku ning nimeks Kiskörös. Hääldatakse seda nime muidugi mingite ššššš tähtedega 🙂
Hetkel mulle tutvustatud inimestest on siin iga teine mees nimega Ištvan ja kui te peaksite ungarlastega meiliühendusse sattuma, siis teadke, et tava kohaselt on neil alati perenimi enne ja siis eesnimi. Seega kutsusin ma eksklikult üsna pikka aega meilisuhtluses enda koolitajaid umbes selliselt: “Tere, Veer!” Eks ikka inimene õpib. Üks välisinvestor saatis mulle lõpuks viisakalt kirja, et lõpeta ära ja proovi aru saada, et nimed on neil igal pool tagurpidi.
Maja ees õitsevad õunapuu, mingi teine puu, nartsissid hakkavad juba läbi saama ja tulp tärkab. Võililled on igal pool. Naabri aias õitseb sirel ning kaugemalt on kosta koera haukumist, kes ilmselt päevaks on üksi koju jäetud. Täitsa sarnane Eestile.
Rääkisin siis täna ka eestlastest kui ekstreeminimestest – et tegelikult on seda nõmedat pimedat perioodi päris pikalt, eriti õudne on siis kui lund ei ole, et natukenegi helgem oleks. Et inimesed on D vitamiini puuduses ja kliima on päris tõsiselt viimase 20 aastaga muutunud. Kokkuvõtvalt nagu tüüpiline eestlane vingusin ilma üle ja tutvustasin ektstreemoludes autoga sõitmist jääteel. Proovisin selle eestlase olemuse (kõik ei ole, aga valdav enamus) võtta kokku nii: talvel hädaldab eestlane, et on liiga pime ja külm, kevadel ei ole piisavalt soe, suvel on liiga palav, sügisel on rõvedalt vihmane ja sompus. Tegelikult ei ole asi nii hull, aga enne kui minust peaks saama või tehtama Eesti kõneisik, tuleks ilmselt positiivsete teemadega kurssiviimiseks mulle eurorahade eest ikka koolitust teha 😀
Ja söögist – kui kunagi peaks keegi võõrustama ungarlast, siis peaks meeles pidama, et ootused söögi kogusele ühe inimese kohta on tohutud. Tellisin endale restoranis 6,40€ eest pasta kanaga (allpool pilt). Ja toit oli maitsev, aga süüa toodi mulle nii palju, et Christelle, Margus ja mina oleksime söönud kõik ära ja siis õhtul oleksime veel saanud nokkida. Proovisin uurida, et mis juhtub kui järgi jätan – restoranipoliitika – portsud on suured, et sa kindlasti tagasi tuleksid ja saaksid alati söögi kaasa.
