Nii ma olen siis “ilusti” oma lubadust pidanud, et lubasin kirjutada iga nädal vähemalt ühe postituse, sest toimub nii palju. No nii ongi, nii palju toimub, et ei jõuagi kuhugi.

Eks see koroonakarantiin ikka paraja paugu pani – ses mõttes, et muidu nagu mõtlesid, et tuleb selline rahulik kevad ja nii, aga lõpp-kokkuvõttes sai ju päeva pealt õpetajaamet ka omandatud, lisaks pisikesele beebile, kes kogu aeg midagi arvab.

By the way – me oleme siis vahepeal nii palju kasvanud, et pikkust väga visanud ei olegi. Napilt alla 80 cm, vähemalt uksepiit näitab nii. Aga aina rohkem tulevad erinevad sõnad – SEE, ISS, EMMMMMMME, Christelle nimi teeb lihtsalt nalja palju, kohe tuleb kihistamine. Sellega pidin ka vahepeal leppima, et ma polnud mitte emme, vaid TISS. Aga no elan üle. Ausalt. Ja enam pole mind väga selle nimega kutsutud ka. Lisaks on meil AHH, MIS SEE, AITÄHH, TERE ja mingeid silpe veel, mis muidugi kellelegi teisele üldse mitte midagi ei tähenda. Kunagi kui Chrissu väike oli ja ta emale hoida jätsin, siis ka rääkis ta mulle pika jutu maha ja ema küsis, et mis asi see nüüd siis oli, kas sa said aru ka midagi. Jah, sain.

Aga no mis siin siis toimub – 2 kuud on nii möödunud, et ise ka ei saa aru, kuhu need päevad ja eelkõige nädalad lähevad. Iga päev ju õppimine, seejärel prooviks tööasju teha, samal ajal ühe käega süüa tehes ja teise käega Norat juhendada 🙂 Oleme ilusti hakkama saanud. Ja nüüd kodusistumise teisel kuul, suutnud ka lõpuks Selverist nii süüa saada, et ei pea kusagil käima. Kuidagi jube vabastav on see. Mulle ei meeldinud enne ka poes käia ja ma ausalt naudin seda, et lõpuks ikkagi Raplasse ka saab normaalselt süüa tellida.

Aga mis siis uudist – uudist nii palju, et sellest ühest kalaakvaariumist on vahepeal kaks saanud. Haigus. Mul tekkis sportlik huvi mingi hetk, et kuidas kõik välja näeb ja kalakesed omavahel seal elavad ja möllavad ja siis kui mingi hetk vahepeal ei toimunudki akvaariumis midagi (noh, kalabeebid olid juba ära sündinud), siis nagu käisid vahtimas seal klaasi taga, et halloo – mis siin toimub, midagi huvitavat ka? Aga ausalt, jube rahustav on neid vaadata. Margus siiani mõtleb, et mis mul hakkas, et me nende kaladega nüüd tegeleme. Aga no vaikselt toimetavad siin seina ääres 🙂

Ilmselt kõige suurem uudis on tegelikult see, et ma olen nüüd ikkagi full-time tööl tagasi. Eelmisel aastal tegin sellist tagatoa turundust, väike beebi ikkagi kodus ja mõtlesin, et nonii – mis sellel elul siis mulle pakkuda on ja kuidas see kõik edasi läheb. Siis aprillist alates on asjad hoopis nii, et sain kohustusi juurde ja justkui sain oma vana aga väga armastatud töö tagasi. Jah, Sky Plus, Retro, Rock ja eesti ainus muusikaportaal – Sky.ee, mis aina rohkem tuntust kogub. Tunnen täitsa koduselt. Tempo on äge, mulle meeldib. Aga praegune koroona sobitab muidugi seda teemat ka nii, et kodust saab päris palju asju ära teha. Nora läheb lasteaeda meil alles jaanuarist 2021 ja no teada on, et ega esimene pool aastat on enivei unistus ainult, et oo ta käib aias. Pigem on see selline korralik haiguste läbipõdemine. Aga see on elu osa. Peaasi, et immuunsus tugev on ja küll üle elame. Ühesõnaga tööelu käib täiel rinnal.

PS! Olen muidugi Marguse koduuste vahele sulgenud. Aga vähemalt kuulab ta sõna ja ise ka ei kipu kusagile. Ja tegelikult, vahet ei ole kas see on koroona või tuulerõuged. Sorry, kui võrdlus liiga otsekohene on ja kellegi arust neid kahte võrrelda ei saa – aga kui sul ikka keegi nö tutvusringkonnas ütleb, et tal on rõuged, gripp vms, siis ka ei roni külla. Seega, oleme kodused ja praegu täitsa sobib.

EDIT: Margus käib ja teeb ikka tööd ka. Tulid juba küsimused, et kas ma ei luba tal tööl käia. Luban ikka. Ta teeb seda öösel, siis kui teistega kokku ei puutu.

Oma peas olen ma umbes 20 blogipostitust praeguseks teinud. Aga noh, siia pole kirja jõudnud panna.