Sada aastat pole kirjutanud siia, õigemini peaaegu, et 300 päeva. Ja mitte, et poleks midagi öelda, aga lihtsalt pole sellist öelda, et see vääriks kirjutamist. Margus on ikka mitu korda meelde tuletanud, et peaks nagu kirjutama, aga eks järgmine kirjatükk annabki aimu, miks pole kaua kirjutanud.
Jutt tüürib täna laste saamisele või tegemisele või nagu eestlane ütleb – muretsemisele. Ja kui keegi pole veel aru saanud, ma pole telegrammi tõesti igale tuttavale ja sõbrale saatnud, siis on vahepeal ka toimunud üht-teist, mille tulemuseks võiks 2019 kevadel olla üks laps. Kas me teda just muretsenud oleme 🙂 aga kui kõik hästi läheb ja läheb, siis ootame teda enda perre juba veebruaris.
Ja mida ma ausalt öeldes kirjutan kui tegelikult on enamus sellest kaunist ootamise ajast läinud nii, et ma olen ekstreemselt väsinud, esimesed kolm kuud ikka eriti ohtralt oksendanud ja järgmised kolm kuud tegelenud juba järgmiste tervisemuredega, mis osaliselt kuuluvad kogu selle rõõmu ja ootusaja juurde, aga osad on olnud veidi ootamatumad asjad. Pole ju mõtet kirjutada, et oeh, mul on jälle paha; ikka on veel paha. Tegelikult tahaks kirjutada, et jube äge on. Nädalavahetused on hetkel muutunud selliseks, et ma peamiselt magan – hommikust õhtuni. Koju tulen, pikutan, sest selg on väsinud, või lihtsalt vässu. Noh, sellised need asjad on, elu.
Aga eks see jutt jõuabki sinna, kuhu ma tegelikult tahtsin sellega jõuda – miks inimesed tegelikult oma kõikidest asjadest ja muredest või ka rõõmudest kõikidega ei räägi. Minnes tagasi sellesse aega, kui ma esimest korda sain naistearsti juures kuulda lauset: “Aga ei oska hetkel öelda, mis teil täpselt viga on. Aga lapsi, siit ei tule.” Ma olin siis 21. Minu eeskujuks oli mu õde, kes oli tore noor ema ja ma tahtsin täpselt tema moodi olla, et noorelt kohe laps(ed) saada. Muidugi, täna on elu hoopis teistmoodi ja ma polekski siin kus ma täna olen, kui oleks hoopis teisiti läinud, aga siis saabki öelda, et elul oli mulle hoopis teine plaan kui ma ise oma plaanimajanduses olin ette näinud. Aga nii ma siis istusin seal naistearsti kabinetis ja mõtlesin, et mis uudis see nüüd oli siis?! Ja mingi hetk oli ikka väga nõme olla, sest kõik muudkui ümberringi juba puurisid ja uurisid, et näe kurg lendas üle su auto, millal laps tuleb. Aga ausalt öeldes, kui sa hakkad rääkima sellest, et ei tulegi, siis tahab igaüks teada saada mingit taustalugu, mida sul polegi võimalik sellel hetkel ehk rääkida, võib-olla polegi valmis rääkima. Sest lõppkokkuvõttes neid soovitajaid, et mine täiskuuööl sinna teeristi ja tao jalaga vastu maad kolm korda ja siis pane see vili padja alla ja siis hakkab ikka alles juhtuma – neid soovitusi tuleb aknast ja uksest. Ja siis jääb nagu mulje, et mis katsejänes see mina olema pean. Ja teiseks, kas selle kõige juures see inimene, kes sinult seda küsib – on ta üldse valmis, et kui ta küsib, tahad sa tegelikult siis rääkida ja rääkida nii, et see oleks sisutihe vestlus või arusaamine, mõistmine, mitte hukkamõistmine.
Igatahes, kui ma mitmed aastad hiljem Christelle ootamisest uudise arstilt sain, siis kuigi komplikatsioone oli igasuguseid, valdas mind suur rõõm. Ausalt, ma rääkisin iga päev oma kõhuga juttu – kui väga ma seda väikest beebit ootan ja mis me kõik tulevikus korda saadame. Need, kes minu ümber tol korral olid, teavad, et ma olin ikka totaalselt audis. Kui teistel iiveldab ehk ainult alguses, siis minul iiveldas ikka kuni võiduka lõpuni. Veel sünnitushaiglas olles tegin vetsus üsna suure okse etteaste ja muidugi suurest piinlikusest hakkasin seda seal ise koristama (sorry detailide pärast), aga selline see olukord oli. Kolleegidega tegin lõpukuudel nalja, et lõunal käies valisin sööke selle järgi, mida oleks meeldivam oksendada, sest kontorisse jõudes juhtus see niikuinii. Mul oli vähemalt mõistev tööandja, tegin ikkagi iga päev tööl ka väikse 15 minutit diivanil pikutamist… Jah, kokkuvõttes olin ma paberite järgi üsna normaalne rase, aga kogu see iiveldamine kuni lõpuni tähendas seda, et ma olin erakordselt väsinud. Tagantjärgi meenutades tundub, et vist üldse neljal üritusel käisingi: 2x pulmas, siis sünnipäeval ja siis Hurtsi kontserdil.
Tänasega võrreldes on nüüd ootusaeg ikka megailus, enamus ajast mul süda paha ei ole, lihtsalt väsimus on see, mis murrab. Ja sellega seoses on prioriteedid veidi teised – mina ja perekond on esikohal. Ja siis vastavalt enesetundele on üritused ja sõbrad. Aga ega selle lapse “muretsemisega” ongi nagu üks suur teema – millal sa kellelegi ütled või räägid. Kui su tegevus on mingil määral planeeritud, siis kui sa kellelegi seda ette räägid, hakkab ühelt poolt surve – noh, kas nüüd, aga nüüd, või nüüd… ja siis on “soorituspinge” 🙂 Siis kui sa juba rase oled, siis on ikka hea mingid kindlad nädalad oodata, et kõikvõimalikud uuringud tehtud oleks, sest need küsimused tulevad ka juba kohe. Mis soost on ikka, mis mõttes sa ei tea?! Naabri-Malle teadis juba enne kui ta tundis, et rase on, et tuleb tüdruk 🙂 Ühesõnaga, uudised on toredad, aga endalgi on mitu küsimust ja vastuseid veel ei ole. Mis on aga põhiline, see ootuse aeg võiks olla veidi stressivabam. Mul on enda sõprusringkonnas mitu paari, kes tegelikult juba pikka aega proovivad, aga ei ole neid uudiseid veel jagada. Või siis ongi see periood olnud üsna pikk, aga ukse taga kõik koputavad, et kuule, mis ja kes ja kus ja millal. Ja ma ei ole täna võib-olla hea sõber, aga ma ei uuri iga nädal või päev, et kas nüüd on testil kaks triipu või mitte. Ma tean, et nad teevad seda ise niikuinii. Ja siis on see, et kui see inimene tunneb, et on valmis rääkima või uudiseid jagama, siis ongi õige aeg.
Tegelikult ongi nii, kui sa tahad väga teada, kuidas inimesel läheb, siis pead sa valmis olema ka selleks, et ta ausalt räägib sulle, kuidas tal päriselt läheb. Ja seda infot tahab ta jagada ainult sinuga, mitte kõigi teistega, keda sina ja see isik teate… siis sellest tuleks ka kinni pidada. Kui sul kõht lahti on ja tahad, et kõik teaksid, siis kirjuta FB ja instasse 🙂 Kui sa ei taha, siis ära räägi kellelegi ja kui sa siis sõbrale ütled, siis võiks loota, et ta seda ise FB ja instasse ei kirjuta.
Kuidagi moraalitsemiseks läks vist, aga tegelikult on ju kogu teema selles, et mis ma ikka siin viimased 3-4-5 kuud oleksin kirjutanud – “Oeh, mul on ikka paha veel olla. Olen nii kurnatud või väsinud.” Ma väsitasin selle jutuga lihtsalt oma mehe ära, muud ei midagi, õnneks ta veel kuulab. Armastab, veel 🙂 (lubas öelda, kui olukord muutub).
PS! Ma olen tõesti sünnijärgne eestlane, aga vinguda ja kaebelda mulle ei meeldi. Muretsemine on rohkem minu teema! Loodan, et järgmine postitus tuleb varem kui 300 päeva pärast.
