Uus aasta on juba peaaegu kuu jagu peal ja no ei ole jõudnud arvutisse, et võtta end käsile ja kirjutada.

Jah, tegemist on ilmselt natuke ka laiskusega, tuleb ausalt tunnistada, samas aga ei tahaks niisama 2 rida kirjutada, et bla bla.

Aastavahetus tõi endaga kaasa selle, et majas viibisid kaks Rossut. Pealinna Rossu, isane taks, 8 aastane ja kohalik Rosin, emane taks ja vanust peaks olema 13. Eks ikka raske, kui kaks koera valel territooriumil kokku saavad, olukorras, kus ühel on kombeks iga sireeni ja krõpsu peale haukuda ja teisel koeral kombeks vaid parem magamisasend valida. Suure saluudihulluse elasime üle, sest õnneks on Rapla rahvas niipalju normaalne, et saluuti lasti ikkagi suhteliselt õigel kellaajal 🙂 Uue aasta esimese öö ja esimese päeva olime aga Margusega valdavalt eraldi tubades, sest ega ikkagi kooseksisteerimine ilma urinata polnud võimalik. Aga tundus, et kõige rohkem stressasin ise.

Aga… et mis siis 2018 toob? Praeguse seisuga tundub, et palju palju tööd 🙂 ja hing on indu täis. Lisaks, mõlguvad mõtted, et peaks midagi juurde õppima.

Ehk siis kolm mõtet: töö, puhkus ja õppimine. Üldised mõtted, aga samas kuidagi väga konkreetsed.

Aga samas, üle pika aja tunnen, et tahaks minna reisile. Puhkama ja ei suudagi endas selgusele jõuda, kas tuleks kihutada soojale maale patareisid laadima või hoopis kusagile lapimaale, kuigi lõpuks on ka kodumaal lumi maas. Kelgutamine ja jalutuskäigud külmas talvepäevas on niikuinii päevakavas, vist on vaja ikkagi soojale maale minna…