Aprill on endalegi ootamatult läbi saanud ja mai juba kohe varsti poole peal 🙂 Aeg läheb nii kiirelt käest, et olen viimastel nädalatel päris mitmele kohtumisele hiljaks jäänud – sellepärast, et tunne on, et alles just oli mingi kohtumine ja ma ei usu oma kalendrit. Viimati helistasin kolmapäeval ühele tuttavale, et aga miks me kohtuma peaksime? Et kas märkisin midagi valesti üles. Kokkuvõtvalt – aeg ei hooli, kui Kivisaare laulusõnu kasutada ning läheb aina edasi. Sellepärast on jälle unarusse jäänud see reisipostituse tegemine, sest nädal on nii märkamatult mööda läinud.
Eestlane tahab ikka näha päikest, varem kui meie kevad seda meile kodumaal pakub. Aga et meile Margusega füüsiliselt väga päevitada ei meeldi, siis oli mõte, et soojale maale puhkama ei läheks. Ei teagi, kus mälusopis olin ma endale ette kujutanud, et kusagil ja mingil aastaajal peab olema võimalik matkata mägedes nii, et ei ole lumi, vaid mäetipud on lume all, aga ülejäänud rajad rohelises, vaatad ümberringi, värske õhk ja Milka lehmad, päike paistab. Omad mõjutused võivad siin olla ka filmil Helisev Muusika, kuid ma pole fikseerinud, et selle tegevus just Austrias võis toimuda. Seega, märtsis võtsin kätte ja rääkisin nii muuseas isaga, et tahaks puhata, aga huvitav, kus ja mis. Ja nii ta selle Innsbrucki mulle pähe määris 🙂 ja mina määrisin Margusele.
Reis sai planeeritud nii, et sisse jäi nii nädalavahetus kui ka kaks tööpäeva ja 1. mai. Milleeniumilapsena mind muidugi reisi planeerides see maipüha ei heidutanud, kuid sellest juba hiljem. Ööbimine oli nelja öö jaoks mõistlikum broneerida korterisse. Vaatasin ka Airbnb pakkumisi, kuid kahjuks sobivat ei leidnud. Ametlik turismileht andis väga mõistliku soovituse. Ja nii siis oli, peale märtsikuud kui majutus ja lend olid olemas, rohkem ei tegelenudki sellega. Alles paar päeva enne minekut arutasime kodus, et äkki võtame ikkagi rendiauto ka, siis saame normaalselt liikuda.
Reis oli planeeritud Tallinn-Viin, Viin-Innsbruck, tagasilend samamoodi. Teadjamad soovitavad liikuda ka mõnest teisest linnast sihtkohta hoopis rongiga. Siis näed rohkem ja süda ei lähe ka nii pahaks. Viinis oli meil aega 6 tundi ja ülemuse soovitusel võtsime kiirrongi kesklinna ja tegime seal ka tuuri. Kaart oli käes, suutsime selle puruks lugeda 🙂 muidugi totaalselt vales suunas liikuda, aga viimasel vabal tunnil jõuda õigesse kohta.
Õhtul oli lend Innsbrucki ja seal veetsime siis ülejäänud aja.
Innsbruck on 1239. aastal asutatud linn Austria lääneosas, Tirooli liidumaa pealinn. Linn asub Inni jõe kaldal ning on 580 meetrit merepinnast kõrgemal. Innsbruckis toimusid 1964. ja 1976. aasta taliolümpiamängud. See on väike koht – selles linnas elab 130 000 inimest.
Kohalejõudes ootaski meid ees esimene üllatus – olime just paar päeva varem kolleegidega rääkinud autorendist Euroopas ja sellest, et tavaliselt saad kohalejõudes hoopis “Similar” toote – ehk siis seda, mida tahad, sellele sarnane asi. Teadsime ka meie, et meid ootab ees Opel, variant oleks olnud ka Smart rentida – ei kujuta ette, mis “Similar” sellele oleks pakutud. Aga saime siis automaatkasti asemel hoopis manuaali Hyunday. No ei ole hullu, 6000 km ainult sõitnud.
Meie korter oli 40 ruutu, köök-tuba ja magamistuba, WC, dušš. Väga mõistlik. Kuna süüa meil käsipagasis kaasas ei olnud, saime rõõmsalt järgmisel hommikul hommikusöögi McDonaldsis teha. Suure hurraga läksime ka toidupoodi, kuni avastasime, et seal saab osta vaid siis, kui sul on kliendikaart. Küll jõuab, arvab eestlane! Nii suundusime hoopis muretult matkama. Sellest juba eraldi videopostitus. Aga nii muretult matkasime, et kui me pool seitse õhtul koju tagasi jõudsime, siis muidugi suur avastus, et ükski teine toidupood ka enam lahti ei ole. Üllatus muidugi saabus siis, kui me aru saime, et pühapäev on puhkepäev ja tegelikult sellele järgnev 1. mai võib ka juhtuda, et me poodi ei saa. Aga ometi on olemas bensiinijaam ja suure tahtmisega saab sealt ka midagi. Nii me siis vaaritasime õhtuks bensukast ostetud toitu.
Kui 1. maiks lõpuks vaba hetk tekkis ja ilm oli ka vihmaseks kiskumas, siis avastasime end kaubanduskeskuse parklas ainsa autona 🙂 Töörahvapüha! EI MINGIT TÖÖD!!! Ja nii siis oli, võtsime suuna bensiinijaama ja ostsime süüa juurde.
Nagu lubatud, siis ilusate vaadete ja fiilingu kohta valmivad varsti juba videoblogid, aga suurim õppetund lisaks megaheale puhkusele (PS! töörahvapühal magasimegi lihtsalt päeva maha) oli see, et Eestlane on väga ära hellitatud oma võimalusega #mavõinükskõikmiskellpoodiminna. Et siis esimene asi – mine osta normaalse raha eest ja valikuvõimalustega kohast endale süüa!
Videosisu tootmisel!
Birx ja Marx
PS! Kõik pealkirjad, mis sisaldavad viiteid võõrkeelsetele sõnadele on otsetõlge Google Translation lehelt ja ei püüdle korrektsele tõlkele.
