2019. aastal sai mõlemad Rossud saadetud vikerkaaremaale ja ausalt öeldes, kui esimestel nädalatel oli tunne, et nüüd enam kunagi koera ei võta, siis vaikselt hakkab see tunne jälle hinge pugema. Oleme siin naljatledes arutanud, et mis koer siis olla võiks.
Tallinna Rossu – no tema dresseerimiseks kasutasin ma tuntud koeraõpetajate nippe ja Rossu seevastu näitas mulle ka keskmist sõrme, kui see vaid oleks võimalik olnud. Pärast seda otsustasin, et ei hakka ka teda kutsuma originaalnime järgi, milleks oli Plutiino Jahisarv Lux. Tundus ka endale veidi üle paisutatud… Aga üldiselt kuulas ta isegi sõna, aga jalutades tiris rihma nii kõvasti, et kõik, kes temaga jalutanud kunagi on, teavad, et lihtne see ei olnud.
Rapla Rossu – temaga oli selles mõttes lihtsam, et tema tuli siia Rapla koju juba siis kui kombed olid selged. PS! Alles nüüd, kui sügisel ta pidime magama panema, selgus, et ka Rapla Rossu juured viivad ta Jahisarve kennelisse. whatthe eff… kõrgemalt poolt oli meid küll Margusega kokku juhatatud…. Aga ta oli nii korralik koer, et kombed olid selged ja oskas ka mujal olles käituda. Lisaks kuulas ta sõna ja ei jooksnud kodu lähedalt minema.
Aga meil pole ju praegu aeda… Ma tahaks siiski koera, keda saame lahtiselt pidada, mitte ei pea teda aias rihma otsas hoidma. Aga esialgu on väikse koera õpetamine üsna keeruline. Seega, oleme siin veel kahtleval seisukohal, et mis ja kes ja millal.
Ja nüüd siis teine aga – juba Rossu ajal nuias Chrissu endale päris oma koera. Meie jutt jälle, et lisaks vastutusele oli meil juba oma koer. Christelle mure oli pigem see, et Rapla Rossu oli lihtsalt Marguse-haige ja keegi teine nagu väga peremees-naine ei olnud. Ja muidugi siis see vastutus – koeraga tuleb õppida, treenida, tegeleda, mängida, jalutada jne jne. See ei ole midagi kontimurdvat, aga ma tean mitmeid inimesi, kes on lapse survel koera võtnud ja siis oma vinge töö-lapsekasvatamise graafiku kõrvalt ise hoopis koeraga tegelevad. Ma ei kurda, see on äge. Aga asi on pigem põhimõttes, mida lapsele õpetada.
Ja siis jõuame selle testkoerani, kes nagu valatult õigel hetkel on meieni jõudnud. Sõber Marko postitas jõulude ajal teate, et nad on minemas perega reisile ning nende 14. aastane labrador Mõmmi otsib endale vaatajat. Viskasin siin Margusele pooltõsist nalja, et kas võtame ja hoiame 3 nädalat. Lõpuks siis juhtuski, et Mõmmi tuli meile. Ainus mure, et omavahel jäi meil seletamata, et me elame teisel korrusel ja Mõmmi just suur trepisõber ei ole. Aga ka selles osas saame hakkama.
Märkamatult on möödunud nädal ja natuke peale. Esimestel päevadel oli Chrissu tubli – iga päev tahtis ise jalutama minna ja õues oli paras pardakk, see teda ei seganud. Aga kui koolivaheaeg läbi sai, siis jõudsime juba esimese tõsiasjani – meie tänav on päris pime nii õhtul kui hommikul – seega, mis te arvate, kes koeraga nüüd jalutab 🙂 Jah, see olen mina. Ehk siis, minu jutu mõte ongi, et mulle väga meeldivad koerad, üdini koerainimene. Väga meeldivad labradorid (Mõmmi on) – kaisutaks ja müraks nendega, käin jalutamas, paitan ja teen kõike. Aga peale esimest nädalat just lapsel see huvi rauges. Jah, ta sügab teda siiski igal võimalusel, aga just see põhiline tegevus, mis on ju koeraga jalutamine, vot see entusiasm kadus ära. Süüa paneb ikka ja maiuse andmine on ka oluline.
Kõigil kindlasti ei ole nii, aga tegelikult on testkoer päris hea võimalus oma põngerjatele näidata, mida lemmikuga tegelemine tähendab ja siis saab rääkida edasi, et mis saab. Ma olen väga rõõmus, et meil selline Mõmmi siin ringi toimetab. Õpetades endale aega paremini planeerima ja ka lapsele lemmiku eest hoolitsemise kõiki aspekte.
