Ja nii see siis läbi sai – 3 nädalat möödus tegelikult ülikiirelt, mil Mõmmi meie juures oli.

Nagu juba eelmisel korral kirjutasin, siis oli minu jaoks ka eesmärk tegelikult lapsele selgitada kõikvõimalike kohustuste tähtsust elus. Meil see koera võtmine on ikka teemaks olnud, et nii vahva mängida ja hängida. Mõmmi siinolek aitas ka lapsel paremini aru saada, et tegelikult on tal nii palju erinevaid mõtteid ja soove, et päris oma koera ta endale ikkagi ei taha. Muidugi, kaisutada ja paitada ja mängida on vahva, aga seda hoolitsemise osa (nii, et ei peaks meelde tuletama, et üks või teine asi peaks kellaajaliselt juhtuma), vot seda peame harjutama, harjutama ja harjutama.

Chrissu enda sõnad – vara on veel päris tema enda koera võtta. Seniks võime sügada teiste omasid 🙂

Mõmmi, kes meie juures kokku kolm nädalat veetis, teadis vist küll juba ette, et kojuminek on lähedal. Hoolimata oma liigesevalust, mida on küll valuvaigistitega leevendatud, aga mis niiske ilmaga tunda andsid, kepsles ta veel päev varem sellise sammuga õue, et korra mõtlesin, et kas peaks jooksutossud jalga panema. Nali. Peale 20 meetrist hoogsamat kepslemist oli Mõmmi juba tagasi enda väärika härrasmehe kommete juures, milleks rahulik kulgemine. Just nagu jalutaksid oma vanaisaga – julgustades, et jõuad küll, lähme nüüd. Aitäh Mõmmi selle kogemuse eest.

Järgmises postituses, mis juba mõne päeva jooksul ilmub, hoopis teised teemad. Tundub, et asju juhtub ja teemadest puudust küll ei ole.